Jõulupidu!

Üle pika aja ''musisuuga''
pilt ka :D

Heihopsti!
Jõulud, võib öelda, et on käes, sest jõulupeod käivad täie hooga!

Teisipäeval oli venna lasteaia pidu ning see polnud üldse igav ja tüütu, nagu laste peod kipuvad olema. Venna jõulupidu oli väga hästi korraldatud ning see peeti Tartu Linnamuuseumis.
Jõulupidu oli eelkõige huvitav lastele. Majas ringi liikudes oli saatjaks üks kena giid. Alguses viis giid lapsed meisterdamistuppa ning koos tehti valmis vahaküünal, mis hiljem kaunistati pärlitega (kusjuures ma ei kujuta ette, kuidas see küünal koos nende pärlitega põleb). Edasi suunduti fuajeesse ''võlupeegli'' juurde, kuhu juurde räägiti lugu Julietist, kes täidab kõik soovid ja puhastab seal majas hõbedat ning muid asju (minu esimene mõte oli, et Juliet on siis ju koristaja :D). Eks naljakas on ikka see nö lapsesuu. Peegel oli suur, kuid lapsed seisid seal ees siiski kolmes-neljas reas, ning selleks, et soovida, pidid nad peeglisse vaatama endale silma sisse. Siis kostus nii mõneltki poolt ''ma ei saa ju! ma ei näeee!''.

Edasi mindi muuseumiruumidesse, kus jätkus muinasjutu jutustamine. Sinna väga ligi ei pääsenud, kuna lapsevanemaid oli ka päris palju. Seisime emaga trepil ning miskit eriti ei kuulnud. Kolmandas ruumis olid sussid, kust seest lapsed said kommi võtta ning viimane ruum oli saal. Saalis natuke lauldi ja tantsiti ning varsti tuligi jõuluvana.
Päris muhe jõuluvana isegi, huumorisoon oli paigas. Tundus, et jõuluvana oli maja poolt, mitte kellegi isa, nagu eelnevatel aastatel.

Ühel hetkel kutsuti ette Denis(üks väike poiss venna rühmast). Jõuluvana küsis kõigi laste nimesid ja Denise nime kuulis ta loomulikult Tõniseks (kusjuures minu vend tuli alguses lasteaiast koju ning ütles, et neil on uus poiss -Tõnis, ta on venelane. Mina mõtlesin, et no milline venelane paneb oma lapse nimeks Tõnis, aga vot mis välja tuli :D) Jõuluvana küsis, et patsu ka teed, poiss vaatas nõutult ja ei saanud aru. Siis keegi hõikas: ta on vene keelne!
Saalis oli kerge piinlik vaikus...
Aga üldiselt oli pidu tore ja ei veninud, jõulutaat tegelikult tuli koos memmega, mis jällegi oli omamoodi.
Igal juhul, kui keegi soovib näiteks järgmine aasta oma lasteaia rühma jõulupidu seal korraldada, siis soovitan soojalt!

Tegelikult tahtsin hoopis rääkida oma kooli jõulupeost.

Minul oli seal SUPER tore! Isegi uskumatult tore. Kuni viimase nädalani olin kindel, et mina sinna ennast kohale ei vea, aga never say never. Viimane aasta ning viimane koolijõulupidu 9.-12.klassidele + vilistlased. Tulevast aastast läheb minu kooli gümnaasiumiosa kinni ning jääb ainult põhikool. Vaevalt siis enam neid pidusid korraldatakse.
Pidu iseenesest toimus Atlantises. Täisealised said hiljem jääda ka afterpartyle. Jäin umbes 10-20 minutiks, kuid mu jalad olid kingadest juba nii valusad, et ei jõudnud olla. Pidu tundus samuti kuidagi igavavõitu ning väsimus kippus peale. Ehk oli asi selles, et olin autoga, kaine ning ei viitsinud enam purjus seltskonna juures viibida.

Koolivaheajal liigun Paide poole, jõulude ajal ehk korra koju ning siis Paidesse tagasi. Vaatan, kuidas netiga lood on ning võibolla saan oma arvustuse Nivea dušši all kasutatava ihupiima kohta kirjutada! :)

Kingitused ja paztaaa.

 Heihopsti! :)

Jõulud on kohe-kohe ukse ees ning kingid ootavad kuuse alla panekut. Minul on oma noormehele juba kingitus tehtud. Tegelikult isegi kaks.

Esimene kink on Prank kingitus. Ma ei oska seda sõna eesti keelde hästi panna. Selline... naljakingitus ühesõnaga.
Nimelt pakkisin ma nelja karbi sisse viienda karbi. Panin hästi palju teipi, et kinki oleks võimalikult raske kätte saada. Viimases karbis on hulk sulgi ning siis üks imepisike Milka šokolaad.

Kallim tuli koju koos lille ja Raffaelloga,
lihtsalt niisama :)

Ma tahan tema nägu näha! Seda, kuidas ta teeb halva ''mängu'' juures head nägu. :D
Tegelikult leppisime üldse kokku, et see aasta kinke ei tee, kuid tema tahtis mulle ikkagi hirmsasti kasvõi midagi teha ning ei saa minagi vastu tegemata jätta. Päris kingituseks, mille hiljem üle annan, on meie pilt raamitult, pudel head jooki ning minu lemmik šokolaad, mida pole juba ammu-ammu söönud. Lisaks kaart ja LOOMULIKULT KIRI! Miks loomulikult? Ma armastan naljakaid ja tobedaid kirju oma kingituste juurde kirjutada ning seletada, miks just ühe või teise asja kinkisin. Eks ma annan teada, kuidas talle meeldis! :)

 Reedel tegin oma kallimale üllatuse, tegin tema kojutulekuks õhtusöögiks pastat. Nimelt oli ta seda mulle maininud, et tahaks seda kunagi kodus süüa (oleme väljas paar korda söönud).

Minu jaoks jäi mahlasust natuke liiga väheks, penne (maakeeli: makaronid) tõmbas kogu vedeliku lõppkokkuvõttes sisse :( nii jäi pasta vedelikuta, kuid maitse oli täitsa hea.

Koostisosad:
*suitsukana
*juust (riivitud)
*sinihallitusjuust
*penne makaronid (Tartu Milli omad)
*maitseroheline (sibul, till, petersell)
*peekon
*vahukoor 35%
*Maggie idea ürdi-koorekaste kanale
*shampinjonid
*vesi
*maitseroheline

Valmistamine: tükelda peekon ning pane pannile, lisa suitsukana ning prae õrnalt. Sega valmis Maggie Idea ürdikoore kaste - 200ml vahukoort, 200ml vett (panin natuke rohkem). Tükelda shampinjonid väikesteks tükkideks ja lisa pannile. Kuumuta veel veidi ning vala peale ürdi-koore kaste. Tee nii nagu pakil kirjutatud (lase keema ning hoia vaiksel tulel kaane all u 5 min). Keeda makaronid ning kurna. Vala peale eelnevalt valmis tehtud kaste. Sega ühtlaselt. Vajadusel lisa soola (mina kasutasin Vegetat). Riivi juust ning tükelda sinihallitusjuust kuubikuteks. Raputa valmis pasta peale riivitud juust ning sinihallitusjuustu kuubikud. Kaunistuseks võid lisada tomateid ning petersellilehti. :)

Eks see üks tohutult rammus toit ole, kuid samas väga toitev.
Minu noormees palus oma emal ka pastat teha, kuid tõdes, et minu oma oli parem :D (Wiii! :))

Loodame, et jõulud tulevad valged, sest muidu peab jõuluvana põhjapõdrad vallandama ja hoopis hobused vankritega tööle võtma! :)

Kardulad ja apelsinid. vol2

Nüüd on juba kaks osa olnud sarjal ''Kartulid ja apelsinid'' ning peaks ütlema, et minu arust on tegu täitsa asjaliku sarjaga.
Kui nägin stsenaristi, siis see ütles kõik - Elenora Berg. See sama stsenarist, kelle sulest on pärit näiteks ''Kelgukoerad'' ning ''Pilvede all''.
Eks esineb sarjades faktivigu, kuid mulle meeldib nende huumorikus. Seal ei ole ''jalaga perse'' ja ''tordiga näkku'' naljade tase. Tegelikult on kõigis sarjades justkui mingi tõde sees.

Samamoodi on ''Kartulites ja apelsinides'' tegelikult päris palju tõde ning usun, et eesti naiste seas on palju kartuleid, kes ennast ära tunnevad. Usun, et sari saab päris populaarseks ja just naiste seas.
Siiski mina naisi päris kaheks ei jaotaks, vaid jaotaks kolmeks: Kartulid, apelsinid ja miskit kartuli-apelsini vahepealset. See viimane liik on haruharv, kuid siiski esinev. Kartuli-apelsini vahepealne on naine, kes hoolitseb enda eest, on kena, ta teadvustab seda. Samuti on ta iseseisev, saab vajadusel endaga hakkama, näitab seda mehele välja, kuid ei muutu sellega ülbeks. Ta hoiab ja hoolitseb oma mehe ning laste eest, kuid samas leiab aega enda jaoks.

Eks see viimane tundubki rohkem selline... ideaal-naine.

Mina usun, et vastukaja sarjale on suur ning sellest saab vaatajate lemmik.

Sarjal on väidetavalt 12 osa ning mõnes mõttes ma loodan, et nii jääbki. Paljude saadetega, näiteks ''Kättemaksukontor'' ja ''Ärapanija'', on nii, et kui neid ei lõpetata õigel ajal ära, siis nad muutuvad pigem tüütuks. Näiteks kunagi olin ma ''Ärapanija'' tulihingeline fänn, kuid praeguseks tundub seal kõik justkui pastakast välja imetud jura. Lisaks on ära läinud põhitegija, Peeter Oja.
''Kättemaksukontorit'' ootab ilmselt sama saatus, kuna alguses lahkus Marika Vaarik (Frida) ning nüüd uuel hooajal Elina Pähklimägi (Häidi). Milleks kedrata sarja, kus peategelased lahkuvad...

Varsti kirjutan jõulukingist(jõulukinkidest) oma kallimale! :)))

Rahulikku jõuluaega!

Kartul või apelsin?

Täna õhtul, kell 20.30, alustab uus draamasari TV3-st, ''Kartulid ja apelsinid''

Tegu on 12-osalise draamasarjaga, kus peaosatäitjaks on Vivian (Elisabet Reinsalu). Ta on 34-aastane
psühholoog. Olnud 10 aastat abielus, nüüd vaba ja üksik. Esimese osa algul töötab polikliinikus, psühholoogina. Osa lõpus avab isikliku erapraksise. Saab ootamatult tuntuks tänu skandaalile, milles lahterdab naised kaheks: kartuliteks ja apelsinideks.

Ühesõnaga, minu arust tõotab sari tulla huvitav. :)

Avastasin, et saab testi teha, kas oled kartul või apelsin.
Mina tegin testi SIIN. Saa Sinagi teada, kas oled kartul või hoopis apelsin.

Tuli välja, et mina olen ikka lihtne maanaaane :D Kardulad on minu teema.

Kartul on hall ja ilmetu, nagu me teame. Kui seda vaatad, ei hakka sülg jooksma ega fantaasia lendama. Mõtled ainult, et kuidas seda siis täna süüa. Kooriks ära ja paneks keema? Praeks hoopis? Või pistaks koos koorega ahju? Vahet pole. Kartul on kartul ja jääb selleks alati. Samas võib kartuli peale kindel olla. See on odav, alati olemas ja täidab tublilt kõhtu. Just selline on ka kartul-naine! Juba ammu ei hakka sinul, mees, teda vaadates süda kiiremini lööma (kas kunagi üldse lõi või oli see siiski mõistuse hääl, mis ütles, et võta ta endale?). Ta on tubli, töökas, usaldusväärne ega jäta sind kunagi nälga. Sellisega võib lapsi saada nii palju kui torust tuleb, sest tubli kartul-naine katab ja toidab nad kõik. Ka mehe.

Vot siis. :)

Koka õnnestumised ja ebaõnnestumised...

No nii! Tegin reedel sushit. Seekord said peaagu kõik Philadelphia juustuga. Ühe rulli tegin ainult suitsulõhe ja kurgiga. See kord eksperimenteerisin päris kõvasti.

Proovisin ära Buta Maki, millel on ümber peekon, sees kurk, suitsulõhe ja Philadelphia juust. Yummi!! Need olid nii-nii head!
AGA!
Nende tegemine võttis meeletult vaeva ning mulle tundub, et tegin vale peekoniga, sest peekon oli värske ja libe ning ei püsinud eriti hästi riisi ümber. Mõtlesin, et järgmine kord peab vist vinnutatud või suitsutatud peekoni võtma, peaasi, et oleks kuiv.

Ja taaskord on mul sushi isu täis söödud, sest tegemise ajal läks nii mõnigi asi suhu (eriti otsajäägid, mis olid koledad. Lõpuks panin needki eraldi taldrikule ja andsin emale). Kui sushi valmis sai, vaatasin seda ainult vastikusega ja valisin mõned tükid Paidesse kaasa, sest minu kallis noormees polnud kunagi sushit proovinud.

Ta on toidu osas (minu arvates) kohati pirtsakas. Näiteks ei söö ta eriti juur- ja puuvilju. Tavaliselt enne söögi tegemist küsin temalt, kas ta ühte või teist sööb. Siiani on õnneks läinud ning kõik mu soolased toidud on talle maitsenud (vähemalt on söönud, juurde tõstnud ning kiitnud :D).
Kuna ta on kahtlev kõige uue suhtes, siis olin üpris kindel, et talle sushi ei maitse, aga oh imet. Tema sõnad olid: ''Noh, kui need asjandused on mujal ka nii head, siis võib neid täitsa kuskile sööma minna.''.

Magustoidud on täielik katastroof!

Ma pole eriline kokk kunagi olnud, sest vanemate juures kodus teen väga-väga harva süüa. Siiski tulevad mul enda arvates soolased toidud päris maitsvad. Seda on minu isagi öelnud: Sa oled nagu vanaema, kellel on soolased toidud paremad kui magusad. Nimelt tema ema teeb superhäid kapsarulle, liha ja muud sellist soolast, kuid pirukad ja moosid.... pirukad on sellised ''tervislikud''(pirukad ei saa minu arust tervislikud olla), neile ei ole lisatud suhkurt ega soola, ühesõnaga magusad pirukad on täiesti maitsetud.

Moosidega on omaette teema, need on meeletult HAPUD. Siin kohal räägiksin teile ühe naljaka loo.
Kui minu isa käis ülikoolis, siis tema toakaaslase ema tegi magusaid moose ning teadis, et isa kaasa võetud moosid on alati hapud. Ühel hetkel nägi ta purki: õunamoos, magus. Tema siis vaatas, et ohhhoo, vot seda magusat moosi tahaks küll maitsta. Kui tuli avamise hetk, vajus toakaaslase nägu ära, sest ilmselt oli moosi tegemise ajal suhkrutops lihtsalt laual olnud (ehk siis moos oli ikka kohutavalt hapu).
Samas on vanaema hapukurgid PARIMAD maailmas.

Werneri Napoleoni kook

Kaldusin nüüd teemast veidi kõrvale, kuid proovisin muffineid teha. Meil oli eelmisest omanikust jäänud muffini pulber... No ja see mis välja tuli... Oli ikka kohutav katastroof. Ma ei viska peaaegu kunagi toitu ära, kuid nood muffinid läksid küll prügikasti... :(
Praegu on kahju, et ma pilti ei teinud.
Ma ei tea milles viga oli, kuid äkki kirssides, mis sinna sisse panin. Taigen üldse ei kerkinud ning jäid väikesed plönnid. Mõtlesin siis küpsetuspulbrit ja jahu hulka segada, et ehk on parem - see sats muutus täiesti söömiskõlbmatuks.

Otsustasin, et mina jään vist Werneri (Gustavi) kookidele truuks, kui mõni tähtpäev tähistamist vajab.
Napoleoni ja Porgandikook on vaieldamatult parimad. Hind on krõbe, kuid maitse on seda väärt! Samas ei soovita proovida, sest pärast enam ühtegi Astri või Selveri pagari kooki ei taha. :)


Parimat! :)

29.11.2013 - ehk minu teine sünnipäev.

Ma pole midagi sellist kunagi varem kogenud, mida see reede...

Nimelt sõitsin 6-7 ajal õhtul Tartust Paide poole (mööda Tartu-Tallinn maanteed) ning oli juba pime. Vastu tulevaid autosid oli päris palju ning liiklus tihe. Mul on auto esiklaasist suhteliselt raske midagi näha, kui öösel vastu tuleva auto tuled sinna peale paistavad (esiklaasisoojenduse triibud pluss väliskahjustused, aga varsti on nagunii plaan tavalise klaasi vastu ära vahetada). Vastu tulid mulle autod ning oli jäänud 10km Paidesse, kui järsku märkasin viimasel hetkel, keset tumedat maanteed, suurt verist tompi (arvatavasti põder). Reageerimisaega polnud, kiirus oli u 70-80km/h ning ma tõesti ei tea, mis sellel hetkel toimus, kuid tegin autoga keset teed pirueti ja olin päris kindel, et kui kraavi ei lenda, siis põrutab keegi vastassuunast otsa. Nägin lähenevaid tulesid ning ise lihtsalt karjusin autos ja ei osanud midagi teha. Ühel hetkel avastasin ennast vastassuunast, teepervest...

See on uskumatu, kui palju mõtteid käib mõne sekundi jooksul inimese peast läbi, kes tunneb, et need hetked võivad talle viimasteks jääda... Peamised kolm asja millest mõtlesin, olid mu vanemad - ema ja isa, oma noormehele ja sellele, kui palju oleks jäänud ütlemata....
Aga õnneks miski oleks justkui hoidnud... Ju siis polnud veel minu aeg :)

Eks ma olin ikka suures šokis, värisesin üle keha ja hakkasin peaaegu nutma...

SEE ON USKUMATU! Aga terveks jäin mina ja terveks jäi ka minu auto!

Koju (Paidesse) jõudes ma ei suutnud muule (kui toimunule) mõelda ning ilmselt olin ikka veel šokis. Järgmised paar päeva, silmad sulgedes, nägin tuledevihus verist põtra silme-ees...

Aga kallid lugejad, mis ma tahan teile panna südamele:

PALUN VÕTKE KIIRUS MAHA, KUI NÄETE OHUTULESID!

Jah, mõni tropp tõesti kasutab neid selleks, et suvalises kohas kusepeatust teha, kuid mina olin vastassuunas teeperves, ohutuled peal ning üks tegi teisest möödasõitu (ilmselt ta lihtsalt ei näinud ja võibolla esimene võttiski hoo maha)...

Samuti oli üks teine juhus, kus kurvi peal mu autol jäi käik sisse ning tõmbasin ohutuled peale ja jäin seisma (tol hetkel ei teadnud, mis autol viga on. Olin aeglasest sõidukist möödasõitu tegemas ning käigukang käis lõdvalt edasi-tagasi). Isa tuli järgi ning temal olid ka ohutuled peal. Üks tropp jälle küttis täie lauluga mööda ning pani pikalt pasunat. Sellistel hetkedel ma tõesti mõtlen, et kas mõni inimene on oma load ja aju tõesti Selverist või Säästumarketist ostnud?

Ohutut liiklemist! :)