Miks ma olen ülbe

Väljas on niii ilusad ilmad! Lõpuks ometi kevad - ja energia... oii seda on palju juurde tulnud.

Aga aega.... vot seda on iga päevaga järjest vähem... või noh, seda polegi. Iga päev ma mõtlen miskit postitada, aga lihtsalt ajaliselt ei jõua. Hea, et veel hingata jõuan... kuigi see on ka juba kahtluse all.

Minu tavaline päev algab kell 7 ja lõpeb öösel kell 12. Proovin ikka nii kõike sättida, et saaks vähemalt 7 tundi magada. Uni ja väljapuhkamine on minu jaoks väga tähtsad.

Täna oli muidugi ka mingi üüüberhalb päev (üks paljudest), sest avastasin, et jätsin muusikateooria testid lahendamata. Arvasin, et mul on tehtud, aga ei... ja ma ei teagi mis saab. Jama igaljuhul. Homme veel vaheseminar. Tunne on küll, et no tahaks surra... ma lihtsalt puht ajaliselt ja füüsiliset pole jõudnud selleks harjutada ja ma ei tea, mis saab....

Täna käisin Viljandi centrumi Selveris - nu johhaidii, ma ei tea miks, aga seal ei ütle ükski kassapidaja kunagi tere... muust rääkimata. Aga täna käituti eelmise kliendiga mu arust suht koht normaalselt ja mulle ei öeldud isegi arve summat kokku. Seal vist vihatakse mind mingil kummalisel põhjusel.... ja siis ma hakkasin mõtlema, et võib-olla ma tundun ülbe või midagi?

Ja see viis mind mõtteterani - ma ei ole ülbe, ma lihtsalt hoian ebavajalikud inimesed endast eemal.

Ma olen seda enda kohta päris palju kuulnud; et ma tundun inimestele ülbe. Nuh ma ei tea... kes mind teavad-tunnevad, teavad, et ma ajan pidevalt tobedat juttu. Aga siiski... ma väldin ka inimesi, kes minu jaoks on täiesti ebasümpaatsed. Hetkel on neid inimesi kolm. Mulle ei meeldi rumalad inimesed, kes ennast teistest paremaks ja targemaks peavad ning neid kolme ühendab just see omadus. Jap, see kõlas võib-olla ülbelt, aga see on lihtsalt karm tõde.

jaaa kaalustkaalustkaalust

Mul läheb hästi! oleks natuke palju öelda. Mul läheb keskmiselt hästi, oleks ehk parem.

Pühad ja piiripidamine pole just mu tugevaim külg. Läks ka vähe lappesse aga mitte kõige hullemini. Tagasi tuli nädala jooksul kaotatud kaalust 300g. Aga vähemaks oli läinud rohkem.

Lõppkaal(esmasp.) 102.6

Aga siiiis...

...kui "patustatud" nädalalõpus sai.

Üleeile oli jõõõhker saiakese isu - mõnusa rasvase, värske, pehme ponziku või moosisaia isu. Aga ei ostnud.

Nädalavahetus läks veits käest. Sõin  sokulaadi. Aga vahelduseks oli nämma. Nüüd jälle vanas rütmis edasi :)

Esmaspäevase seisuga siis alustamisest alates -8kg!  Pilte kõrvutasin, siis nendelt tundus nagu oleksin hoopis juurde võtnud...

Kalureid ja söödud koguseid ei viitsi enam tap.nutridatasse panna. Pole lihtsalt aega. Koguaeg niii kiire, et mine või lolliks.

Reedel esinemine, veel ei põe, reedel 1min enne esinemist on piisav närvi minna.

/eelmise nädala alguses kirjutatud ning pooleli jäänud postitus/

Ausalt tudengielust ja nuudlitest

Tervislik toitumine on võrreldes nuudlitega ikka suisa luksus.
Just rahalises mõttes.

Aga vähemalt siin ühikas, kus mina elan, keegi massiliselt nuudleid näost sisse ei aja. Tegelikult olengi kedagi nuudleid söömas näinud korra-paar. Kui siia tulin, siis sõin küll nuudleid, tegin neid igat pidi - küll hapukoorega, küll igasuguste juurikate ja lihaga. Üldse olid minu toidud korralikult rammusad ja maitsvad, nagu ikka. Aga praegu ma ei igatsegi neid toite väga, nii hea tunne on nüüd värsket näost sisse ajada ja mis eriti positiivne - seda peaaegu piiramatult! Ma lihtsalt armastan söömist ja maitsete nautimist...

Üks korralik tervislik nädal läheb maksma ca 20-25€ (5 päeva/ 2 päeva olen tööl - sealne toit läheb lisaks, umbes 2-3 eur päev), mis teeb siis ca 100€ kuus. Samas, minu toakaaslane peab saama hakkama 6 euriga nädalas - vot see on minu jaoks müstika. Aga eks see toidulaud ei ole ka eriti vaheldusrikas ja tervislik.
 

Natuke ühikast ka - ühikas on mahe, tube on vähe(all on 8, üleval vist 6), maja on kahekorruseline (üks nendest katusekorrus). Muidugi köök on ühine ja pesemine/wc ka, teises ühikas on igas toas eraldi. Siis on meil kaminasaal koos telekaga - arvasin alguses, et ei tea kuidas see teleka vaatamine käib ja kas läheb kakluseks, aga oh ei, keegi ei vaata. Tulin ühikasse eelkõige tutvuste ja ühika elu pärast aga ega siin erilist ühikaelu polegi, kõigil on nii kiire ja ühikas on ainult koht magamiseks :D

Natuke klatšijuttu ka: Järgmisest õppeaastast plaanin ühikat vahetada, nii kopp on ees, et inimestel on täiesti savi, kuidas asjad pärast neid jäävad. Dušši trapp on koguaeg tumedaid juuksekarvu täis - alguses võtsin ära, aga viimane kord pesus käies vihastasin, et no kaua võib. Ja tegelikult on kõige suurem räpakott teada ka... Pärast teda alati tuled põlevad, vesi on wc-s peale tõmbamata, köök haiseb ja on nagu s.tamaja aga no trapis vist ei ole tema karvad, sest pesemas ta ei käi. Päris õudne, milline üks naisterahvas olla võib....


Päeva söögid:

Hommikusöök: Traditsiooniline, lisatud paprika ja üks šampinjon + multivitamiinitablett

Vahepala: pakk beebiporgandeid

Lõuna: Avokaadoga värske salat + mesine pardiliha šampinjonidega, leiva juustuga lisasin selleks, et päevakalorid täis saada ja süsivesikud-rasvad-valgud paika saada (paigutasin alguses õhtusse, aga otsustasin ümber)

Vahepala: karp füüsaleid ja 2 kiivit

Õhtusöök: 1 suur õun

Täna siis nii :)
Kokku ca 1300kcal

 Oeh, homme siis nn see patusöögikord - sünnipäevale minek. Ausalt öeldes ei tahaks üldse...
Aga samas, mis ma ikka põen, olen juba 6 nädalat nii tublisti vastu pidanud ja eriti suuri ''patustamisi'' pole siiani olnud.  Pole isegi tahtmist, praegu on siht ainult edasi. Võrreldes varasemate luhtunud katsetega võin öelda, et praegu mul on koguaeg kõht piisavalt täis, aga enne uut söögikorda on parajalt nälg. Võtan asja rahulikult ja stressivabalt ning olen enda jaoks mõtestanud, et kaalust võtan alla ENDA mitte kellegi teise pärast.

Ma arvan, et mõtlemine tulebki õigeks saada, siis lähevad asjad ka paremaks. Ma võin vabalt tuua 10 vabandust miks mitte dieeti pidada, ja vähemalt samapalju, miks peaks alustama just täna!

Mis siis kui esimesed katsed luhtuvad, iga päev ikka ja aina uuesti! Kõige rohkem tõigi mind maa peale selle blogi avamine.. 2014, mul oli alustuseks palju parem stardipunkt -94kg, juba siis tundus see alla saamine võimatu. Aga praegu on mul juba sinna alguspunkti ca 10kg... Me elame ainult korra - sellest tuleks võtta ju viimast, mitte olla õnnetud oma keha vangis! :) 

Kirjutamiseni,
M.

Kui inspiratsiooni/motivatsiooni ei ole...

Ma olen leidnud üles oma motivatsiooni. JUHUUU!

Vahel tuleb võtta enda jaoks aega ja asjad lihtsalt lahti mõtestada, leida endas vastus küsimusele - MIKS?

Minu kaalulangetamise motiveeritus on endiselt uskumatult kõrge ja võib öelda, et olen oma uuest elustiilist sõltuvuses - MA ARMASTAN SEDA! :) Ma muidu ei ole rutiini armastav inimene - vajan pidevat vaheldust, kuid praegune söömisrutiin on siiski meeldiv. Mis siis, et tulemused ei ole silmaga väga nähtavad, aga püksivööd olen küll juba ühe augu võrra koomale tõmmanud ja nahk on kuidagi rohkem trimmis ning enesetunne - sellest parem ei räägigi :)

Tegutsemistahte sain ka tänase päevaga tagasi - mõistsin, millest kõik see motivatsiooni langus tulenes. Nimelt oli mul arvamus, et kõik kooli asjad on justkui kuhjunud ja tegemata, aga täna asusin tegutsema - läksin juba poole üheksast hommikul harjutama (harjutasin ca 1,5 tundi) ja pärast loengut harjutasin veel 2 tundi, sain aru, et asjad ei olegi nii hullud, kui algul tundusid. (no küll sai üks pikk ja lohisev lause :D)

Mõtlesin, et postitan siia ka oma päevamenüü. 
Koostan seda tap.nutridata.ee
Seal näeb ilusti ära, kas valgud-süsivesikud-rasvad on paigas pluss vitamiinid ja loomulikult kalorid.

Hommik - muna, 1 viil röstitud leiba, 1/4 söögivalmis avokaadot, 3 kirsstomatit, multivitamiini jook (see tablett, mis hakkab susisema vees :D)
Vahepala - 2 mandariini
Lõuna - toorsalat (paprika(kollane ja punane), kurk, tomat, sidrunimahl, sibulapealsed), keedetud juurviljad (porgand, rohelised oad, herned, brüsseli kapsas) ja shampinjonid pardiliha ning meega. (Pildil)

Vahepala - pool cantaloupe melonit
Õhtu - ~200ml keefirit, kamajahu, banaan, leib, juust (muidu leiba ja juustu ei söö õhtuti, aga ei saanud kuidagi tänaseid kaloreid kokku)

Kokku päeva söök ca 1200-1300kcal

Reedel on sünnipäevale minek ja no see ei meeldi mulle kohe mitte... Eks saab paras katsumus olema...



Kirjutamiseni,
M.

Kaal, mis jebid?! 5. nädal

Pärast pikka ootamist kaalusin ennast, ja no mida pettumust! -0,5kg ainult!!!

Ei patustanud kordagi, sõin korralikult ja siis mingi mõnitamine vä? Mingi poole kiloga vä? Loll kaal, ma ütlen selle peale! 

Piltide pealt pole muffigi aru saada, et alla oleks võtnud, aga ise küll juba tunnen. Selle nädala kaaluseisaku põhjustasid ilmselt ka külla tulnud päkapikud. Ja no nädalavahetus läks suurest kurvastusest kaalunumbrit nähes veidi lappesse.

Olgu-olgu, tegelikult ei olnud sellest. Olin piimakapis tööl ja seal oli reaalselt 11 tundi füüsilist tööd, nii et tegelikult ideeliselt oleksin pidanud kõik tarbitud kalorid ära kulutama. Laupäev miskit sellist, mida võiks patutoiduks nimetada, ei söönud. Aga pühapäev läks täitsa käest ära, korra juba mõtlesin, et ei tea, kas see ongi järjekordne lõpp, või olen ma juba nii harjunud uue eluga ja suudan uutviisi jätkata? Sest sõin ühe kamabatooni. Nillisin seda juba laupäevast, aga pühapäeval ei suutnud enam vastu panna ja võtsin lõunaks ühe Rõngu Pagari kamabatooni. Mineee kui hea...... Ega õhtu parem ei olnud... Siis oli juba magusa maik suus ja vihjasin emale, et kas ta ei tahaks jõuluks saadud shokolaade lahti teha (USKUMATU, et need veel alles olid!). Ma ei oska öelda, mis firma shokolaadid need olid, aga üks oli tume ja teine valge shokolaad, peal külmkuivatatud maasikad/vaarikad/jõhvikad/mustsõstrad jms. Tumedat shokolaadi võtsin vist lõpuks kokku 3-4 tükki, valget 1 tüki. Valge shokolaad nii väga enam ei meeldinud (kuigi valge shoks oli kunagi mu lemmik), aga tume.... Oh god, ma tõesti nautisin seda.

Aga ei pöördunud ma vana elustiili poole tagasi, esmaspäevast algas kõik ikka nii nagu alati - võib öelda, et teatud juurdumine on toimunud. VAHVA! :)

Endiselt vaevlen ma mingis veidras motivatsioonikriisis. Mitte midagi ei taha teha.. Energiat ja jaksu nagu oleks, väsinud ei ole - aga midagi teha ka ei taha. Kõik tundub kuidagi kuhjuvat. Tunne on, et ei saa ja ei jõua ja ei taha ja ei viitsi ja las läheb kuskurat. Iga päev ma üritan ennast ikka motiveerida ühikast välja vedama - siis läheb kõik juba veidi hõlpsamini. Koguaeg mõtlen, et lasen üle, tühistan harjutamise aegu jne. Tegelikult asi on vist selles, et kooli on kuidagi nii palju tulnud. Enne oli suhteliselt lebotamine aga nüüd tuleb ka tööd teha ja vot sellega ma pole harjunud  - töötama iseseisvalt. Tööl ongi selle pärast nii hea käia (ja kohati ma võtan seda kui puhkust), sest siis on kindel tööaeg ja pärast seda ei pea muretsema, et kas ja mida peab järgmiseks päevaks ära tegema.

Kaalukaotamise motivatsioon on mul siiski enneolematult suur. Ma pole siiani kordagi mõelnud asja katki jätmisele. Tavaliselt selle aja peale ma olen suutnud johhaidiii kui palju ''patustada'' ja mõelda, et on suuremaid muresidki kui ülekaal - on puuetega inimesed, käteta-jalgadeta inimesed, veidrustega inimesed (nt väga kongus nina või imelikus kohas sünnimärk vms), on erinevaid haiguseid jne jne. Tegelikult on need lihtsalt haledad vabandused, miks mitte ennast käsile võtta, miks mitte endale tunnistada, et ma olen ülekaaluline (ma ise tahaks kirjutada räigelt - paks, aga äkki keegi solvub, ja see on kole sõna ka :(). Eks minu kõige suurem motivatsioon ongi see, et ma tahan endale meeldida, ma tahan terve olla (praegu on mul ju liiga kõrge vererõhk nt) ja ma tahan ennast hästi tunda! Minu kehakaal lihtsalt piirab mind - ma ei julge ega taha kuskil käia ega olla, sest ma kardan ja häbenen oma keha, samas see hetkel motiveerib mind. Ja no eks kõige suurem motivaator on ikka järgmine suvi ja pulmade pidamise lootused ^^

Positiivsed muutused: 
Ma olen enda juures tähele pannud pärast 5 nädala möödumist nii mõndagi positiivset, mille panen ka kirja:
1) pole enam raskustunnet kõhus
2) gaasid on suht erandlik nähtus juba
3) hea on olla
4) energiat on rohkem
5) väsimus on kadunud
6) ja mis täna vaatasin - nahk on ilusamaks läinud ja tsellukas pole enam nt jalgadel nii hull! :)
Kindlasti on häid asju veel, mis ei tule meelde või mida ise ei tunnegi :)

Esmaspäevase seisuga kaal: 104.9kg (VÄHEMALT 104 JUBA :) Pole seda numbrit juba mitu-mitu kuud näinud ja ehk kuu ja nädala pärast algab see number juba 9-ga? :) ) Ma poleks kunagi uskunud, et ma sellise asja pärast võiksin rõõmustada, sest number on ju ikka liiga suur. Aga edukad ollaksegi step-by-step :)


Kirjutamiseni,
M.

Kooli naistepäevapidu.

Eile oli kooli naistepäevapidu - traditsioon on, et peod toimuvad neljapäeviti - nii ka seekord.
Pidu toimus Viljandis QClubis. Koht mulle iseenesest meeldis. Võrreldes Atlantise, Club Tallinna, Illusiooni või Miragega, siis eelistaksin vist seda sama QClubi - interjöör oli päris mõnus.

Kuna ma väga klubi inimene pole, siis jäi see pidu minu jaoks üpris üürikeseks. Saabusime peole umbes 12-ajal (kuigi uksed avati juba pool kümme). Selleks ajaks oli juba issanda loomaaed kirju...
Sai siis natukene tantsitud, natukene kaasa lauldud, natuke niisama muusikat kuulatud ja loomulikult purjus inimeste üle naerdud (nii õel, tean :/) ja siis hakkas mu pea valutama. Ega seal just tapvalt põnev kainena ei olnud ja nii umbes veidi peale ühte seadsime koos kursaõega sammud ühika poole.

(Seisin ka dilemma ees, kas võtta 2€ eest siider või vesi. Õnneks kursakaaslane võttis eelnevalt siidri, proovisin natuke ja sain aru, et seda magusat löga ma küll ei taha - nii et jäi vesi. Tundub, et saatus oli minu poolt - sain jääga kraanivett ja täiesti tasuta. Wiii :) ) - Ma olen nii uhke enda üle :)


Ootan juba laupäeva-hommikust kaalumist =) Olen nii ilusti söönud, et võiks ju miskit positiivset sealt vastu vaadata =) Püksivöö annab küll märku, et miskit on kuskilt poolt vähenenud. Kui enne läks see vaevalt viimasesse auku, siis nüüd juba kipub viimasest ülejärgmisse auku kinni minema =) Piltidelt pole midagi näha, aga enesetunne on SUPER. Ma pole ennast kunagi vist nii hästi tundnud - megamõnus kerge on olla, samas on kõht täis ja tunne hea. Varasemalt oli mul koguaeg hirmus raskustunne. Aga nüüd - see on kadunud! Mul ei ole isusid millegi rammusa ja ebatervisliku järele.

Lasin endast ja ''outfitist'' teha ühe pilti. Seda peale pidu... Ma ei teadnud, et see nii kohutav välja näeb :D Aga no, mis seal ikka - mind motiveerib see aina edasi minema, et ma ei näeks välja nagu musta kilekotti pakitud sardell. Lohutan end sellega, et ega pildid lisavadki 10-20 kilo juurde :D :D  Aga noh, parem välja näha selline, kui kõigi naerualune pepuni ulatuva liibuva minikleidiga, kust iga volt välja paistab.

Kirjutamiseni,

M.

Naistepäiv ja asssja...

Huuh.. ma ei tea mis see on, kas stress või lihtsalt kevadväsimus, aga ma olen niii meeletult väsinud. Kusjuures sama kuulen oma kursakaaslastelt. Aga praegu pole üldse motivatsiooni midagi teha. Täielik null. Või on asi selles, et varsti tulevad naiste päkapikud? Ah.... ma ei tea. Täielik madalperiood.

Naistepäev läks vahvalt - sain kõige kallimalt 9 punast roosi :) käisime bowlingut mängimas ja söömas. Ma ei osanud ühtegi kohta Viljandis välja valida, kus oleks head söögid (mitte mingid väga fääänzid ja kallid) ja lõpuks läksime Männimäe Selveri Pappa Pizzasse, sest seal sai sügisel käidud ja pasta oli seal küll hea. Ega valik just tervislikkusega ei hiilanud. Lõpuks otsustasin kanasnitsli kasuks. Friikartulite asemel palusin salatit panna. Minu kallim võttis juustusnitsli, aga ta ei tulnud selle pealegi, et see on lihtsalt paneeritud juust (hahaha, me so bad :D, aga ma aimasin seda). Tal jäi kõht tühjaks ja võttis veel kaks pannukat juurde - ühe hakkliha-shampinjonidega ja teise karamelliga. Mul sai juba eelnevalt kõht suhteliselt täis, aga karamellipannkoogi pidi ta kohe nagu meelega mu nina alla panema :D. Lõpuks ma lihtsalt ei suutnud vastu panna ja sõin pool ära. Ma isegi ei tundud ennast süüdi, sest ma olen enda arvates siiani tubli olnud. Õhtusööki ma see õhtu ei söönudki - sõime "lõunasöögi" olude sunnil kell 6-7 õhtul (minu hommikusöök oli ka alles kell 12 ning vahepalaks smuuti) ja ühikasse jõudsin alles 12ajal öösel ja enne magamaminekut polnud küll tahtmist ega isu enam süüa.

Praegu on isud kontrolli all ja see on niiiii heaaa :) poes käin korra nädala alguses ja ostan kõik vajaliku ära. Nädalavahetustel vastupidi - põhimõtteliselt elan poes :D

Praegu on minu jaoks esikohal see, et sööksin normaalselt ja tervislikku toitu. Iga hommik olen nõus ärkama see 0.5-1 tundi varem, et valmistada hommikusöök, mis on iga hommik põhimõtteliselt sama :) siiani pole ära tüdinenud aga eks kui see juhtuma peaks, hakkan otsima alternatiive.

Kirjutamiseni,
M.

Elu nagu merelained

Ei ole nii, et on ainult tõusud ja ei ühtegi mõõna.. See on mulle juba ammu selgeks saanud ja minu hõiskamine, et elu on lill - oli enne õhtut. Aga eks see teema on siiski minu jaoks sügavalt isiklik.

Minu kaal langeb järjekordselt liiga kiiresti ning minu eesmärk ei ole kiiresti, palju ja korraga alla võtta vaid ikka tervislikult, rasva mitte lihaste arvelt ja nii, et kõik ikka püsima ka jääks.

Olen söönud ca 1200-1600kcal päevas, üritan ~1200-ga piirduda ning tegelikult on tükk tegemist, et sedagi täis süüa. Toitu ei kaalu, tunde ja silma järgi enam-vähem arvutan.

Täna elukaaslane ostis toorjuustu-brownie kooki. Mind eriti ei ahvatlenud, aga uudishimu sai sai siiski võitu - võtsin ühe teelusikatäie kooki. Ei midagi erilist, sinnapaika see jäigi. Peaaegu. Mõtlesin korra ka endale ühe ruudu lõigata, aga veensin ennast enne ümber - polnud see nii hea ühti, et minna libedale teele. Kui koogile suutsin vastu panna, siis kahele mõnusale ehtsast lihast suitsuvorsti viilule minu käsi ''ei'' ei suutnud öelda.

Ahjaa, ühest asjast tahtsin veel kirjutada... Minu vererõhk on endiselt kõrgem kui peaks olema ja seda juba vähemalt viimane poolteist aastat. Varasemas töökohas oli arstlik kontroll, seal sain arstilt muidugi igate pidi sõimata ja mõnitada, et ma nii paks olen ja mis iganes, aga kuna olin just öise vahetuse lõpetanud, arvasin, et just selle pärast on vererõhk kõrge (enne veel lasti seal igasuguseid kükke ja ei tea mis imeasju teha..). Käisin ka Tartu Medicumis tervisekontrollis, seal samamoodi - kõik oli korras peale vererõhu. Peale pikka istumist ja rahulikult olemist suutis ta enam-vähem sobiva tulemuse välja mõõta, aga nüüd viimased päevad.. Eile hommikul oli 141/71 ja täna 140/89. Käib nagu jumal juhatab ühesõnaga... Varem on arstid ka öelnud, et ilmselt on asi kaalus. Eks siis kunagi näha saa, kas läheb paremaks või mitte.

Täna-hommikune kaal: 105,3.
Ehk 4 nädalat ja -6kg.
Ma loodan, et nii kiire kaalu langus on lihtsalt alguse asi...

Kirjutamiseni,
M.

Minu esimesed ''ämbrid''

Ei, kõik on korras, patustanud ei ole.

Viimasel ajal vaatan peaaegu iga toote sisaldust, mida korvi pistan ja see peaaegu maksab mulle kätte. Just siis, kui unustan vaadata, satub külmkappi miskit, mis seal võib-olla, et ei oleks nii vajalik. Viimane kord näiteks ostsin maisi - vaese tudengi elu, 90 senti oli vist 2 purki (või 1.20, ei mäleta täpselt, igaljuhul miskisugune Rimi pakkumine), mõtlesin, et ohh, hea diil ja mais kasulik ka. Ega ma sellele ei mõelnud ju et ''magus mais'', järelikult sisaldab ka korralikult suhkurt. Aga no, mis seal ikka. Üks purk on juba ära söödud. Mais on ikka sigamaitsev, just see magus mais :D Õnneks kogused olid suhteliselt väiksed ning mingit väga suurt veresuhkru kõikumist vist sellest ei tekkinud (vähemalt mitte nii suurt, mis oleks mind ''halvale teele'' viinud :D).

Üritan üldse ennast nendest konservasjadest võõrutada, kuigi vahel on päris hea võtta toidukõrvale punases kastmes Kupce-tatud Heinzi oad või Bonduelli shampinjoni möksi.

Teine asi, millega ikka mõnusalt pange panin, oli Rimi Fruitlandi maasika-porgandi mehu. Kurrja, minuarust lihtsalt porgandimehul oli see mahla sisaldus 100% või midagi sinna kanti (või ma ei vaadanud ka). Jällegi - miskit, katastroofilist ei juhtunud aga eelistan siiski naturaalseid mahlu ja mille magusus tuleneb puuviljades sisalduvast looduslikust suhkrust. Kuigi see maasika-porgandi mehu on ikka niii maitsev! Ostma meelitaski jälle hind - kas oli miskisugune 69 senti? Aga selle sama tootesarja porgandimehu küll hea pole - ebameeldivalt hapukas maitse juures.


Ahjaa, millest tahtsin veel kirjutada - veresuhkrust. Tüütus, mis alati kõik ära rikub. Ausõna. Aga ma olen õppinud EI ütlema. Näiteks eile öösel tulin harjutamast, astusin ühikasse sisse, no mineee kui head lõhnad - keegi on midagi küpsetanud. Jep, kringlit oli tehtud ja kamina saalis pakuti seda mulle ka. Ma olin korraks kahe vahel ja siis mõtlesin - ei, see on libedale teele minek, ütlesin, et ei soovi.

Vot seda ma olen alati oma blogis kirjutanud, et mul on vedanud, et magusaarmastus on minust kaaaauge kaarega mööda läinud. Soolast sööki mulle meeldib teha ja sellega eksperimenteerida, aga magus - küpsetised, pudingud, koogid, tordid - no ei ole minu rida. Mõnda asja oskan teha nii, et maitsev tuleb, aga see on ka pigem õpitud kuskilt poolt ja väga naudinguga ma seda ei tee.

Jutujärg kadus jälle ei-tea-kuhu ära. Tegelikult tahtsingi lihtsalt seda öelda, et vanasti minu ''dieeditamised'' olid samuti kuskil 1200-1500kcal piirimail (nagu praegugi), aga mul oli kõht KOGUAEG tühi, halb oli olla, see oli nagu mingi näljutamine. Praegu mul on koguaeg kõht täis, portsud on nii suured, et ei jõua ära süüa, samas kaloreid vahel ajan tikutulega taga, et ikka KINDLASTI alla 1200 ei jääks. Samal ajal on veresuhkur stabiilne, mul ei ole siiani tekkinud meeletuid isusid ega ''patustamise'' perioode. Jah, olen käinud külas, aga olen suutnud piiri pidada vähemalt nii palju, et kaal ei tõuse. Magu on kindlasti väiksemaks jäänud, täispuukimise vajadust enam ei ole (söön täpselt nii palju, et enesetunne oleks hea, samas ei tunne kõhus enam sellist raskustunnet).

Riisist, kartulist ja makaronidest olen suht-koht loobunud. Siiani pole küll neid söönud, aga ega ei igatse ka. Mul alati tekkis nii raske tunne, kui sõin liha ja üht neist kolmest ''sõbrast''. Praegu söön liha ja salatit, enesetunne on lihtsalt super! Rasvu ma ei karda, aga samas õlist läbi imbunud toit ajab mul südame pahaks. Varem ma ei söönud üldse salatit ega värsket prae juurde, eelistasin lihaga ainult kartulit ja kastet.
Ükspäev tegin aedvilju ja liha - tundsin, et midagi on nii valesti - värske salat oli puudu. See on tõesti juba asi, milleta minu lõuna toidukord ei möödu.

Kokkuvõtteks võin öelda, et keha harjub uue elukorraldusega üpris hästi juba ning vaat, et nõuab seda aina edasi.  :)

Kirjutamiseni,
M.

Üle 2 aasta hiljem

Sirvisin oma blogi ja mõtlesin, et vat kui ''vahvaid'' asju ma siin kohati jaganud olen :D
See on huvitav kuidas elu on läinud ning see on ka üks põhjustest, miks hakata uuesti blogi pidama - kunagi on jälle huvitav kõike meenutada.

Mind on ''õnnistatud'' mingisuguse erilise kanaajuga. Mul ununevad asjad samakiiresti kui need juhtuvad, seega on hea need kirja panna. Samas tuleb näha ka asja positiivset külge - ma suudan unustada ka kõik halva üpris kiiresti. Näiteks kooliaeg ei näri minu hinge päevast päeva, see peatükk on minu elus lõpetatud ja ma olen eluga edasi läinud.

Käin ülikoolis, mul on väga lahedad kursakaaslased, mulle meeldib minu õpitav eriala (jah, ma ei valinud seda otseselt ise, vaid see lihtsalt tuli ise mu juurde, nii et... ma tundsin, et ju siis peab minu eluke nii minema), teen tööd, mis mulle meeldib jne.

Ühesõnaga, elu on praegu peaaegu, et lill. :)

Justjust- peaaegu. Aga võib-olla ongi just nüüd õige aeg ennast kätte võtta, kui kõik on kõige paremas korras? Jah, just, ma räägin, nagu paljud naised ikka, kehakaalust. Aga praegu on mul küll motivatsioon laes ja seda juba viimased 3 nädalat... ja loodetavasti ka ülejäänud aasta-poolteist. Just nii kaua olen endale aega võtnud, et eesmärgini jõuda. Mul ei ole aimugi, kas see on lihtsalt üks minu järjekordne katse, mis lõppeb samakiirest kui algab, või suudan ma seda siiski teha?

Nimelt on minu motivatsiooniks pulmad - jah, ma olen kihlatud =). Aga ütlesin kohe ära, et enne pulmi ei tule, kuni ma endaga rahul olen - jube on aastate pärast pulmapilte vaadata ja mõelda, et no küll ma olin ikka üks korralik notsu. Samas, võib-olla just olen veel kaalu kogunud ja vaatan, kui ''sale'' ma siis olin.

Motivatsioon on tugev, tahe ja kõik muu samamoodi ja tunnen, et minu elus ongi praegu see hetk, et  kas nüüd või mitte kunagi.

Ma olen muutnud päris tugevalt oma elustiili, proovinud seda järgida üle kolme nädala ning see on mul juba teatud määral rutiiniks saanud. Ma ei teagi, mis on see kõige pikem aeg, mis ma nn dieeti olen suutnud pidada, aga praegu tundub küll, et nii võib tõesti elada.

Nüüd ma tean, mis läks varasemalt valesti - lugesin ainult kaloreid,  sõin valesid asju, kõht oli koguaeg tühi ja sellest tekkisidki ülesöömishood jms.

Praegu olen toitunud nii, et pean silmas, millised on head rasvad, head süsivesikud ja valgud. Mingitesse vibratonedesse, tablettidesse ja plaastritesse pole mul kunagi usku olnud. Tegelikult minu kaal langeb väga ilusti kui õigesti toitun.

Jah, kahe aastaga on ka kaalu juurde tulnud ja viimane ning eriti suur kaalutõus oli novembrist jaanuarini, lausa 5kg, nii et minu algkaaluks saigi 111kg :S


Viimati kaalusin end pühapäeval - 107,8kg. 
Üks pilt siis jõulude ajast ka.

Ma vaatan seda pilti õudusega... Esiteks ma näen välja nagu rase... Mis ei ole eriti tore. Teiseks ei ole ma endiselt oma kehaga leppinud, ma näen seda ikka ja kujutan ette nagu siis, kui ma kunagi 60-65kg kaalusin. Vahepeal ma käisin üldse ainult dressidega, sest viha oli keha vastu nii suur, et ma lihtsalt tahtsingi seda peita.


Teine pilt - ülikooli rebaste nädal ja pungi stiil. (Jep, ma olin brünett, korraks - üpris kiiresti sain selgeks, et see on ka asi, millega ma ei suuda harjuda - et ma näen niiiiiiiiiiii igav ja tavaline välja).





Ja siis veits Before-After pilti ka, millelt pole miskit eriti aru saada :D

Esimeselt pildilt kui vaadata, siis rinna alla oleks nagu jälle tekkinud liivakella kuju :D aga muidu minu arust kohati, et tundun laiem :D

No teine pilt on muidugi suht mõttetu - seal pole ka nagu miskit erinevust :D

Aga eks nii suure kehakaalu puhul ongi see, et muutused ei ole nii silmaga märgatavad, küll aga on muutunud minu enesetunne ja seda ainult paremuse poole :)


Aga tsau-plau ja kirjutamiseni,

M.