Ei, kõik on korras, patustanud ei ole.
Viimasel ajal vaatan peaaegu iga toote sisaldust, mida korvi pistan ja see peaaegu maksab mulle kätte. Just siis, kui unustan vaadata, satub külmkappi miskit, mis seal võib-olla, et ei oleks nii vajalik. Viimane kord näiteks ostsin maisi - vaese tudengi elu, 90 senti oli vist 2 purki (või 1.20, ei mäleta täpselt, igaljuhul miskisugune Rimi pakkumine), mõtlesin, et ohh, hea diil ja mais kasulik ka. Ega ma sellele ei mõelnud ju et ''magus mais'', järelikult sisaldab ka korralikult suhkurt. Aga no, mis seal ikka. Üks purk on juba ära söödud. Mais on ikka sigamaitsev, just see magus mais :D Õnneks kogused olid suhteliselt väiksed ning mingit väga suurt veresuhkru kõikumist vist sellest ei tekkinud (vähemalt mitte nii suurt, mis oleks mind ''halvale teele'' viinud :D).
Üritan üldse ennast nendest konservasjadest võõrutada, kuigi vahel on päris hea võtta toidukõrvale punases kastmes Kupce-tatud Heinzi oad või Bonduelli shampinjoni möksi.
Teine asi, millega ikka mõnusalt pange panin, oli Rimi Fruitlandi maasika-porgandi mehu. Kurrja, minuarust lihtsalt porgandimehul oli see mahla sisaldus 100% või midagi sinna kanti (või ma ei vaadanud ka). Jällegi - miskit, katastroofilist ei juhtunud aga eelistan siiski naturaalseid mahlu ja mille magusus tuleneb puuviljades sisalduvast looduslikust suhkrust. Kuigi see maasika-porgandi mehu on ikka niii maitsev! Ostma meelitaski jälle hind - kas oli miskisugune 69 senti? Aga selle sama tootesarja porgandimehu küll hea pole - ebameeldivalt hapukas maitse juures.
Ahjaa, millest tahtsin veel kirjutada - veresuhkrust. Tüütus, mis alati kõik ära rikub. Ausõna. Aga ma olen õppinud EI ütlema. Näiteks eile öösel tulin harjutamast, astusin ühikasse sisse, no mineee kui head lõhnad - keegi on midagi küpsetanud. Jep, kringlit oli tehtud ja kamina saalis pakuti seda mulle ka. Ma olin korraks kahe vahel ja siis mõtlesin - ei, see on libedale teele minek, ütlesin, et ei soovi.
Vot seda ma olen alati oma blogis kirjutanud, et mul on vedanud, et magusaarmastus on minust kaaaauge kaarega mööda läinud. Soolast sööki mulle meeldib teha ja sellega eksperimenteerida, aga magus - küpsetised, pudingud, koogid, tordid - no ei ole minu rida. Mõnda asja oskan teha nii, et maitsev tuleb, aga see on ka pigem õpitud kuskilt poolt ja väga naudinguga ma seda ei tee.
Jutujärg kadus jälle ei-tea-kuhu ära. Tegelikult tahtsingi lihtsalt seda öelda, et vanasti minu ''dieeditamised'' olid samuti kuskil 1200-1500kcal piirimail (nagu praegugi), aga mul oli kõht KOGUAEG tühi, halb oli olla, see oli nagu mingi näljutamine. Praegu mul on koguaeg kõht täis, portsud on nii suured, et ei jõua ära süüa, samas kaloreid vahel ajan tikutulega taga, et ikka KINDLASTI alla 1200 ei jääks. Samal ajal on veresuhkur stabiilne, mul ei ole siiani tekkinud meeletuid isusid ega ''patustamise'' perioode. Jah, olen käinud külas, aga olen suutnud piiri pidada vähemalt nii palju, et kaal ei tõuse. Magu on kindlasti väiksemaks jäänud, täispuukimise vajadust enam ei ole (söön täpselt nii palju, et enesetunne oleks hea, samas ei tunne kõhus enam sellist raskustunnet).
Riisist, kartulist ja makaronidest olen suht-koht loobunud. Siiani pole küll neid söönud, aga ega ei igatse ka. Mul alati tekkis nii raske tunne, kui sõin liha ja üht neist kolmest ''sõbrast''. Praegu söön liha ja salatit, enesetunne on lihtsalt super! Rasvu ma ei karda, aga samas õlist läbi imbunud toit ajab mul südame pahaks. Varem ma ei söönud üldse salatit ega värsket prae juurde, eelistasin lihaga ainult kartulit ja kastet.
Ükspäev tegin aedvilju ja liha - tundsin, et midagi on nii valesti - värske salat oli puudu. See on tõesti juba asi, milleta minu lõuna toidukord ei möödu.
Kokkuvõtteks võin öelda, et keha harjub uue elukorraldusega üpris hästi juba ning vaat, et nõuab seda aina edasi. :)
Kirjutamiseni,
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar