Üle 2 aasta hiljem

Sirvisin oma blogi ja mõtlesin, et vat kui ''vahvaid'' asju ma siin kohati jaganud olen :D
See on huvitav kuidas elu on läinud ning see on ka üks põhjustest, miks hakata uuesti blogi pidama - kunagi on jälle huvitav kõike meenutada.

Mind on ''õnnistatud'' mingisuguse erilise kanaajuga. Mul ununevad asjad samakiiresti kui need juhtuvad, seega on hea need kirja panna. Samas tuleb näha ka asja positiivset külge - ma suudan unustada ka kõik halva üpris kiiresti. Näiteks kooliaeg ei näri minu hinge päevast päeva, see peatükk on minu elus lõpetatud ja ma olen eluga edasi läinud.

Käin ülikoolis, mul on väga lahedad kursakaaslased, mulle meeldib minu õpitav eriala (jah, ma ei valinud seda otseselt ise, vaid see lihtsalt tuli ise mu juurde, nii et... ma tundsin, et ju siis peab minu eluke nii minema), teen tööd, mis mulle meeldib jne.

Ühesõnaga, elu on praegu peaaegu, et lill. :)

Justjust- peaaegu. Aga võib-olla ongi just nüüd õige aeg ennast kätte võtta, kui kõik on kõige paremas korras? Jah, just, ma räägin, nagu paljud naised ikka, kehakaalust. Aga praegu on mul küll motivatsioon laes ja seda juba viimased 3 nädalat... ja loodetavasti ka ülejäänud aasta-poolteist. Just nii kaua olen endale aega võtnud, et eesmärgini jõuda. Mul ei ole aimugi, kas see on lihtsalt üks minu järjekordne katse, mis lõppeb samakiirest kui algab, või suudan ma seda siiski teha?

Nimelt on minu motivatsiooniks pulmad - jah, ma olen kihlatud =). Aga ütlesin kohe ära, et enne pulmi ei tule, kuni ma endaga rahul olen - jube on aastate pärast pulmapilte vaadata ja mõelda, et no küll ma olin ikka üks korralik notsu. Samas, võib-olla just olen veel kaalu kogunud ja vaatan, kui ''sale'' ma siis olin.

Motivatsioon on tugev, tahe ja kõik muu samamoodi ja tunnen, et minu elus ongi praegu see hetk, et  kas nüüd või mitte kunagi.

Ma olen muutnud päris tugevalt oma elustiili, proovinud seda järgida üle kolme nädala ning see on mul juba teatud määral rutiiniks saanud. Ma ei teagi, mis on see kõige pikem aeg, mis ma nn dieeti olen suutnud pidada, aga praegu tundub küll, et nii võib tõesti elada.

Nüüd ma tean, mis läks varasemalt valesti - lugesin ainult kaloreid,  sõin valesid asju, kõht oli koguaeg tühi ja sellest tekkisidki ülesöömishood jms.

Praegu olen toitunud nii, et pean silmas, millised on head rasvad, head süsivesikud ja valgud. Mingitesse vibratonedesse, tablettidesse ja plaastritesse pole mul kunagi usku olnud. Tegelikult minu kaal langeb väga ilusti kui õigesti toitun.

Jah, kahe aastaga on ka kaalu juurde tulnud ja viimane ning eriti suur kaalutõus oli novembrist jaanuarini, lausa 5kg, nii et minu algkaaluks saigi 111kg :S


Viimati kaalusin end pühapäeval - 107,8kg. 
Üks pilt siis jõulude ajast ka.

Ma vaatan seda pilti õudusega... Esiteks ma näen välja nagu rase... Mis ei ole eriti tore. Teiseks ei ole ma endiselt oma kehaga leppinud, ma näen seda ikka ja kujutan ette nagu siis, kui ma kunagi 60-65kg kaalusin. Vahepeal ma käisin üldse ainult dressidega, sest viha oli keha vastu nii suur, et ma lihtsalt tahtsingi seda peita.


Teine pilt - ülikooli rebaste nädal ja pungi stiil. (Jep, ma olin brünett, korraks - üpris kiiresti sain selgeks, et see on ka asi, millega ma ei suuda harjuda - et ma näen niiiiiiiiiiii igav ja tavaline välja).





Ja siis veits Before-After pilti ka, millelt pole miskit eriti aru saada :D

Esimeselt pildilt kui vaadata, siis rinna alla oleks nagu jälle tekkinud liivakella kuju :D aga muidu minu arust kohati, et tundun laiem :D

No teine pilt on muidugi suht mõttetu - seal pole ka nagu miskit erinevust :D

Aga eks nii suure kehakaalu puhul ongi see, et muutused ei ole nii silmaga märgatavad, küll aga on muutunud minu enesetunne ja seda ainult paremuse poole :)


Aga tsau-plau ja kirjutamiseni,

M.